Kõik sõltuvused ei näe välja nagu sõltuvused!

Kui räägitakse sõltuvusest, mõeldakse sageli kohe alkoholile, narkootikumidele või teistele nähtavatele ja ühiskonna poolt selgelt probleemseks peetavatele käitumistele. Aga sõltuvuskäitumine võib olla palju laiem ja peidetum.

Mõni inimene joob. Mõni tarvitab aineid. Mõni scrollib lõputult telefoni. Mõni töötab üle. Mõni aitab pidevalt kõiki teisi. Mõni analüüsib kõike lõputult üle. Mõni ei suuda olla üksi vaikuses.

Välised vormid võivad olla üsna erinevad, aga mehhanism nende taga on sageli sama. Inimesel on raske olla kontaktis iseenda, oma keha, tunnete, mõtete või sisemise vaikusega. Ja inimene otsibki viisi, kuidas pinget vähendada, ennast reguleerida või hetkekski mitte tunda seda, mis tema sees toimub.

Sõltuvuste kaks peamist liiki

Üldjoontes jagunevad sõltuvused kahte suuremasse kategooriasse.

1. Keemilised sõltuvused on seotud ainetega, mis mõjutavad otseselt aju neurokeemiat ja närvisüsteemi – alkohol, nikotiin, narkootikumid, ravimid, stimulandid, rahustid.
2. Käitumuslikud sõltuvused – siin ei ole keskmes aine, vaid tegevus või protsess, näiteks:
   • hasartmängud,
   • telefon ja sotsiaalmeedia,
   • töösõltuvus,
   • söömishäired,
   • ostlemine,
   • pornograafia,
   • suhted ja kaassõltuvus,
   • treening,
   • draama või pidev stimulatsiooni otsimine.

Ja oluline on mõista, et aju ja närvisüsteem võivad aktiveeruda väga sarnaselt nii keemiliste kui käitumuslike sõltuvuste puhul – tekivad tungid, dopamiinilaksude ootamine, ajutine leevendus, kordused ja ajapikku ka kontrolli vähenemine.

Kõik sõltuvuskäitumised ei saa aga ühiskonnalt sama reaktsiooni. Mõned sõltuvused on häbistatud ja kriminaliseeritud – alkoholism, narkootikumid, hasartmängud. Teised sõltuvused on aga normaliseeritud, romantiseeritud või isegi premeeritud.

Näiteks töösõltuvuses inimene võib välja näha tubli ja isegi edukana. Kaassõltuvus maskeerub hoolivuseks või eneseohverduseks. Suhtesõltuvust romantiseeritakse ideedega nagu „sa oled mu teine pool” või „ma ei saa ilma sinuta”. Telefoni- ja stimulatsioonisõltuvus on muutunud nii tavaliseks, et seda peaaegu ei märgatagi.

Ja võib-olla ongi kõige raskemini märgatavad sõltuvused need, mida ühiskond heaks kiidab, normaalseks peab ja isegi premeerib.

Mitte kõik sõltuvused ei hävita elu kiiresti ja nähtavalt. Mõni muster teeb seda vaikselt, pikaldaselt ja täiesti sotsiaalselt aktsepteeritult.

Kus lõpeb harjumus ja algab sõltuvus?

Vahel ei ole kõige olulisem küsimus see, mida inimene teeb, vaid miks ta seda teeb ja mida ta selle tegevuse kaudu tegelikult otsib. Harjumus on midagi, mida me suudame teadlikult valida ja vajadusel muuta. Sõltuvus on midagi, mis hakkab tasapisi juhtima meid.

Võib-olla algabki sõltuvus sealt, kus kaob sisemine vabadus valida. Seal, kus tegevus, aine, inimene või muster muutub millekski, ilma milleta on raske olla kohal iseenda, oma tunnete, pingete, valu või vaikusega. Kus tekib tung, automaatsus või vajadus midagi kohe ja kiiresti muuta, vältida, tuimestada või kontrollida.

Mitte kõik sõltuvused ei näe välja ohtlikud. Mõni muster teeb seda vaikselt, pikaldaselt ja täiesti sotsiaalselt aktsepteeritult. Aga küsimus jääb samaks:

Kas ma valin seda teadlikult või vajan seda selleks, et põgeneda?

Ja vahel annab vastuse kõige lihtsam katse: olla mõneks ajaks ilma. Ilma telefoni, stimulatsiooni, töö, tähelepanu, magusa, alkoholi või põgenemiseta. Mis minus siis toimub? Rahu või rahutus? Vabadus või tühjus?

Sest sõltuvuse tuum ei ole alati tegevuses endas. Sageli on see suhtes iseendaga.

Kas see teema puudutab sind?

Kui tunned, et mõni muster võib sind kinni hoida, aga pole päris kindel, kas see on „tõsine probleem” , siis kirjuta mulle. Räägime. Siin ei arvustata ega anta hinnanguid.
Kirjuta reet.hindus@gmail.com

Mis on sõltuvuskäitumise taga?

Sageli nähakse sõltuvuskäitumist lihtsalt halva harjumuse, nõrga tahtejõu või vale valikuna. Aga palju sügavamal tasandil püüab inimese närvisüsteem enamasti lihtsalt ellu jääda ja ennast reguleerida.

Keha otsib leevendust. Aju otsib tuttavat. Närvisüsteem otsib midagi, mis aitaks hetkekski pinget vähendada, kontrolli taastada või mitte tunda seda, mis on liiga valus, intensiivne või ülekoormav.

Arst ja trauma-uurija Gabor Maté on öelnud:

„The question is not why the addiction, but why the pain.“
(Küsimus ei ole selles, miks on sõltuvus, vaid miks on valu.)

Sageli ei ole sõltuvuse keskmes mitte nauding, vaid soov mitte tunda valu. Mõne inimese jaoks tähendab see pidevat tegevust, stimulatsiooni ja edasi rügamist. Teise jaoks tuimestumist, eemaldumist või kadumist telefoni, söögi, alkoholi või lõputu scrollimise sisse. Mõni hakkab kontrollima, päästma või teiste vajadusi enda omadest ettepoole seadma, sest närvisüsteem on õppinud, et turvalisus tuleb kohanemise ja meeldimise kaudu.

Ja siis ei ole küsimus enam ainult selles, miks inimene midagi teeb. Küsimus on selles, mida tema süsteem selle kaudu lahendada, vältida või reguleerida püüab.

Trauma ja sõltuvuskäitumine

Väga sageli ei sünni sõltuvuskäitumine halbadest harjumustest või nõrgast tahtejõust. Selle all võib olla närvisüsteem, mis on pidanud liiga kaua elama stressis, pinges, ebaturvalisuses või emotsionaalses ülekoormuses.

Kui inimene ei ole saanud oma kogemusi turvaliselt läbi tunda, väljendada või reguleerida, võivad need jääda kehasse ja närvisüsteemi justkui „aktiivseks”. Ja siis hakkab inimene teadlikult või alateadlikult otsima viise, kuidas seda sisemist pinget leevendada, tuimestada või vältida.

Selles mõttes võib sõltuvuskäitumist vaadata ka kui traumareaktsiooni – katset toime tulla millegagi, mis inimese sees ei ole lõpuni lahustunud, läbi tuntud või reguleeritud.

Mitte sellepärast, et inimesega oleks midagi valesti, vaid sellepärast, et tema süsteem on pidanud õppima ellu jääma viisil, mis kunagi aitas, aga enam ei teeni.

Mis takistab muutust?

Väga sageli ei ole suurim takistus muutusele mitte teadmatus ega isegi sõltuvuskäitumine ise. Suurim takistus on häbi. Sügav sisemine tunne, et „minuga on midagi valesti”, „ma olen nõrk”, „ma ei saa hakkama” või „kui inimesed päriselt näeksid, mis minu sees toimub, siis mind ei armastataks ega mõistetaks”.

Ja mida rohkem inimene oma valu, mustreid või raskusi varjab, seda üksikumaks ja eraldatumaks ta sageli jääb.

Ajapikku võivad käitumised, millega inimene on püüdnud toime tulla, hakata sulanduma identiteediks. Mitte enam „mul on raske”, vaid „ma olengi selline”. Ja kui mingi osa meist muutub identiteediks, siis tundub sellest lahti laskmine hirmutav – kes ma olen ilma selle loota, millega olen end aastaid määratlenud?

Abi vastu võtmist võivad takistada ka sisemised lood:

• „Ma pean ise hakkama saama.”
• „Teistel on hullem.”
• „Pole mõtet.”
• „Mind ei saa aidata.”
• „Kui ma päriselt avan end, siis mind mõistetakse hukka.”

Aga väga sageli ei vaja inimene esimesena mitte parandamist, vaid kogemust, et teda nähakse ilma häbistamise ja hinnanguta.

Olen palju töötanud inimestega, kellel on olnud raske aga kes on valmis tegema esimese sammu. Siin ei ole hinnanguid vaid siin on turvalisus ja tööriistad, mis toimivad. 
Tööriistade kasutamine on aga sinu otsus. 
Kirjuta  reet.hindus@gmail.com

Mis on päris muutus?

Päris muutus ei sünni tavaliselt ainult keelamisest ega kontrollimisest. Mitte lihtsalt sellest, et inimene „ei tee enam”. Sest kui käitumine oli aastaid viis ennast rahustada, vältida, tuimestada, stimuleerida või ellu jääda, siis ainult selle eemaldamisest sageli ei piisa. Midagi peab tulema asemele.

Päris muutus tähendab õppimist. Ümberõppimist. Lahtiõppimist.

•  Kuidas olla iseendaga ja oma tunnetega ka siis, kui on ebamugav.
•  Kuidas märgata oma seisundeid enne, kui automaatne muster käivitub.
•  Kuidas reguleerida ennast viisil, mis ei lõhu keha, suhteid ega sisemist ühendust.

See tähendab kohalolu harjutamist, emotsioonide tundmist ilma nende eest põgenemata ja turvatunde loomist mitte ainult välises maailmas, vaid ka iseenda sees.

Sageli tähendab muutus ka keskkonna, suhete ja identiteedi muutumist. Tekivad uued valikud, uued harjumused ja uued viisid ennast hoida.

Ja võib-olla ongi päris muutuse üks olulisemaid osi see, et inimene ei õpi enam lihtsalt midagi vältima, vaid õpib lõpuks iseendas kohal olema.