Miks me teame, mida teha, aga ikka ei tee?
Reet Hindus selgitab ambivalentsust ja miks motivatsioon sünnib otsusest, mitte tahtejõust

Kui inimene jõuab nõustamisse või koolitusele, siis väga harva ütleb ta: „Ma ei tea, mida teha.”

Töötades inimestega kuulen ma aga hoopis sagedamini midagi muud:

• „Ma tean küll… aga ma ei tee.”
• „Ma olen sellele nii palju mõelnud.”
• „Ma olen juba sada korda otsustanud.”
• „Ma lihtsalt ei saa ennast liikuma.”

Ja siis võibki tekkida inimesel tunne, et midagi on temaga valesti.
Aga enamasti ei ole asi selles.

Muutuste tegemise taga ei ole sageli mitte teadmiste või informatsioonipuudus, vaid midagi palju inimlikumat.

Muutuse tegelik vastand pole laiskus vaid sisemine kahestumine

Ambivalentsus. Kahetised tunded ja mõtted. Sisemised vastuolud.

Üks osa meist tahab edasi liikuda. Teine osa hoiab kinni sellest, mis on tuttav.

Ja huvitaval kombel ei tee see teine osa seda pahatahtlikkusest. See alateadlik osa, mis meid tagasi hoiab, püüab meid lihtsalt kaitsta.

Muutus on inimese jaoks paradoksaalne nähtus. Me võime korraga tahta uut elu ja karta vanast loobumist. Tahta tervist, aga mitte soovida loobuda ebatervislikest harjumustest. Tahta lähedust ja samal ajal karta haiget saada. Tahta nähtavust ja karta edu.

Sageli arvame, et muutuse vastand on laiskus. Tegelikult on muutuse vastand väga tihti hoopis sisemine kahestumine.

Ja see kahevahel olek on kallis. Sest ambivalentsus kulutab. Ta lekitab energiat nagu vaikselt tilkuv kraan.

Üks osa sinus mõtleb juba oma elu järgmisele peatükile. Teine osa kirjutab salaja vana loo jätku. Nii kulub tohutult ressurssi.

Vahel ei väsi inimene mitte tööst ega elust. Ta väsib kahevahel olekust.

Meie elu koosneb otsustest, mida me ise ei märkagi

Ja võib-olla just siin tasub korraks peatuda ühe huvitava mõtte juures. Meie elu koosneb otsustest.

Mõned neist on suured ja nähtavad, kas vahetada tööd, lõpetada suhe, alustada ettevõttega, minna koolitusele või muuta oma eluviisi.

Aga enamik meie otsustest on peaaegu nähtamatud:

• kas juua täna teed või kohvi.
• kas tõusta kohe või vajutada veel korra edasi.
• kas vaadata vasakule või paremale.
• kas jääda telefoni kerima või minna jalutama.
• kas öelda välja või vaikida.

Me ei tee päevas ainult üht suurt otsust. Meie elu koosneb sadadest ja võib-olla isegi tuhandetest väikestest jah-idest ja ei-dest päeva jooksul. Enamik neist ei sünni üldse teadliku kaalumise tulemusel, vaid meie harjumuste, varasemate kogemuste ja sisemiste mustrite pealt.

Osa neist on teadlikud. Aga suur osa sünnib vaikselt meie alateadlike mustrite, harjumuste ja automaatsete valikute pealt.

Ja just sellepärast võibki vahel tunduda, et elu justkui juhtub meiega. Tegelikult loovad meie eilsed valikud ja korduvad mustrid meie tänast päeva.

Mõnikord jääb inimene ambivalentsusse nädalateks. Vahel kuudeks. Vahel aastateks.

Väljastpoolt vaadates võib tunduda, et midagi ju nagu toimub. Tehakse tööd ja elatakse elu, lahendatakse olmeprobleeme ja suheldakse. Inimesed mõtlevad, analüüsivad, loevad, kaaluvad, aga kõik nagu kordub ja kordub ja kordub nagu oravarattas keerlemine.

Tegelikult meenutab see vahel kiiktoolis kiikumist. Tegevust justkui on. Liikumise tunne ka, aga edasi ei jõua.

Ja mida kauem see kestab, seda rohkem energiat kulub. Sest iga päev tuleb uuesti pidada samu sisemisi läbirääkimisi. Muutuda või mitte. Alustada või mitte. Lubada või mitte.

Tunned end selles ära?
Teen individuaalseid mentorlusseanseid, kus töötame just sinu ambivalentsuse ja sisemiste vastuoludega – konkreetselt ja tõhusalt.
Kirjuta mulle ja lepime kokku tasuta tutvumiskõne → reet.hindus@gmail.com

Mis juhtub, kui sünnib otsus

Aga vahel juhtub midagi huvitavat. Sa ei tea isegi veel kõiki vastuseid. Sul ei ole garantiid ega kogu informatsiooni. Hirm pole päriselt kadunud.

Aga sünnib otsus.

Ja otsusel on inimese elus eriline kvaliteet. Ta meenutab natuke seda „jah”-sõna altari ees. Mitte sellepärast, et pärast seda enam kunagi ei kaheldaks, vaid sellepärast, et pärast seda lõpetatakse teiste võimaluste hoidmine lahti.

Tekib suund. Tekib täpne fookus ja pühendumine. Energia, mis seni kulus sisemisele võitlusele, saab hakata toetama fokusseeritud liikumist.

Otsus ei anna alati kohe tulemust, aga ta annab midagi veel olulisemat. Ta annab jõu ja kontsentreeritud ressursi järgmise sammu tegemiseks.

Miks enamik suuri otsuseid sünnib alles kriisis

Töötades inimestega märkan ma sageli üht huvitavat seaduspära. Väga paljud suured otsused ei sünni siis, kui kõik on hästi. Need sünnivad siis, kui midagi enam ei tööta:

• kui tervis annab märku.
• kui suhe hakkab lagunema.
• kui töö muutub väljakannatamatuks.
• kui keha väsib enne kui päev läbi saab.
• kui sõltuvus võtab kõik.
• kui ühel hetkel ei saa enam vana moodi edasi.

Ja kriisidel on selles mõttes omamoodi tarkus. Hiina keeleski on sõnal kriis kaks tähendust – oht või võimalus. Ehk kriis ei tähenda vaid ohtu, vaid murdepunkti, kust võivad sündida uued võimalused.

Kriisid peatavad. Nad võtavad ära võimaluse lõputult edasi lükata. Nad sunnivad küsima küsimusi, mida me muidu võib-olla ei küsiks.

Aga vahel ma mõtlen, et miks me ootame nii kaua?

Miks ootame, et keha hakkaks karjuma, kui ta on aastaid sosistanud? 
Miks ootame, et suhe puruneks, kui vaikus oli juba ammu sisse kolinud? 
Miks ootame, et elu kukuks kokku, enne kui lubame endal muutuda?

Võib-olla ei pea alati põhjas ära käima. Võib-olla võib muutus sündida ka austusest iseenda vastu. Mitte sellepärast, et enam ei kannata. Vaid sellepärast, et inimene märkab: ma ei taha enam elada ainult automaatsete mustrite korduvas jadas.

Mõnikord piisab sellest ühest vaiksest mõttest. Ma ei pea ootama kriisi. Ma võin otsustada juba praegu. Täna. Nüüd.

💡 Ei taha oodata, kuni midagi murdub?
Koos vaatame, mis sind hoiab ja mis sind tegelikult edasi tahab viia – ilma et peaksid enne põhja jõudma.
Broneeri tasuta tutvumiskõne → reet.hindus@gmail.com

Ambivalentsus ei ole probleem vaid loomulik osa muutusest

Igal otsusel on hind, nii ka otsuse mittetegemisel on hind ja sageli on see otsustamatuse hind palju suurem.

Motiveeriva intervjueerimise maailmas räägitakse palju ambivalentsusest. Mitte kui probleemist, vaid kui loomulikust muutuse osast, millest on võimalik läbi minna.

Selles kohas ei ole vaja rohkem survet ega jõu kasutamist. On vaja rohkem uudishimu.

Mis osa minust tahab muutust? Ja miks? Ja mis osa minus kardab? Ja mida?

Sageli ei ole saboteerija meie sees üldse mitte laisk ega nõrk. Ta on pigem hirmul:

• hirm muutuse ees.
• hirm läbikukkumise ees.
• hirm edu ees.
• hirm kaotuse ees.
• hirm identiteedi kaotuse ees.

Muutus ei tähenda ainult uue loomist. Ta tähendab sageli ka vanast lahti laskmist ja vahel isegi leinamist.

Ja ometi on muutuste protsessides üks koht, kus energia hakkab tagasi tulema. See hetk ei ole tavaliselt inspiratsioon. See on OTSUS.

Otsus vabastab energiat ja tekitab liikumise.

Motiveeritud inimene ei ole inimene, kes ei kahtle. Motiveeritud inimene on sageli inimene, kes on õppinud liikuma koos kahtlustega.

Muutused ei sünni enamasti suurest tahtejõust. Need sünnivad siis, kui inimene hakkab nägema:

• mis on tema jaoks päriselt oluline ja millised on ta väärtused,
• mis teda seni on hoidnud ja mis on vaja puhastada,
• ja millise järgmise sammu ta on valmis tegema.

Vahel ei ole küsimus selles, kas sul on piisavalt motivatsiooni. Vahel on küsimus hoopis selles, kas sa üldse oled otsustanud – kas sa oled otsustanud öelda avaramale ja külluslikumale elule „Jah.”

Kas oled valmis tegema esimese sammu?
Kui see tekst kõnetas sind ja tunned, et on aeg otsustada — kirjuta mulle. Teeme lühikese tutvumiskõne ja vaatame, kuidas saan sind toetada.
Broneeri tasuta tutvumiskõne → reet.hindus@gmail.com
Või tutvu lähemalt: → Minu teenused

Korduma kippuvad küsimused muutuste ja motivatsiooni kohta

1. Miks ma tean, mida peaksin tegema, aga ikka ei tee?
   Enamasti pole tegu teadmiste puudumisega, vaid ambivalentsusega – sisemise kahestumisega, kus üks osa sinust tahab muutust ja teine osa kaitseb tuttavat. See ei ole nõrkus, vaid loomulik osa muutumisprotsessist. 
    
2. Mis vahe on motivatsioonil ja otsusel? 
   Motivatsioon kõigub – vahel on seda rohkem, vahel vähem. Otsus on teistsugune: see lõpetab teiste võimaluste lahtihoidmise ja loob suuna. Energia, mis seni kulus sisemisele võitlusele, saab pärast otsust hakata toetama liikumist. 
    
3. Miks suured muutused sünnivad tihti alles kriisis? 
   Kriis peatab lõputu edasilükkamise ja sunnib küsima küsimusi, mida muidu ei küsitaks. Aga muutus ei pea sündima alles põhjas – see võib sündida ka austusest iseenda vastu, ilma et peaks enne läbi elama kriisi. 
    
4. Kas ambivalentsus (kahetised tunded muutuse suhtes) on normaalne? 
   Jah, väga. Motiveeriva intervjueerimise lähenemises nähakse ambivalentsust mitte probleemina, vaid loomuliku osana muutusest. Selle asemel, et seda suruda, tasub olla uudishimulik: mis osa minust tahab muutust ja mis osa kardab ning miks? 
    
5. Mida teha, kui tunnen end kahevahel ega suuda otsustada? 
   Alusta uudishimust, mitte survest. Küsi endalt, mida see hirmul olev osa tegelikult kardab kaotada. Sageli pole see laiskus ega nõrkus, vaid katse ennast kaitsta. 
    
6. Kas motivatsiooni saab õppida või tekitada? 
   Motiveeritud inimene ei ole see, kes kunagi ei kahtle, vaid see, kes on õppinud liikuma koos oma kahtlustega. Seetõttu ei ole eesmärk motivatsiooni „tekitada”, vaid õppida otsustama ka siis, kui kõik vastused pole veel teada.