Kui ma võtsin enda jaoks fookusesse eneseväärtustamise teema, hakkasid selle sõna alt välja kooruma väga erinevad müüdid, lood, uskumused, mustrid ja kogemused.

Töötades klientidega märkasin ma, et inimestel tekib sellesse teemasse minnes vastupanu ning vahel lausa kaitsesse minek ja hirmud – tihti nimetatakse seda ka ego-kaitseteks.

Mida siis ego/meie inimavatar nii väga kaitseb?
Mis paneb inimesi sellest teemast eemale põrkuma?

• Alustuseks on meie egol suur hirm muutuse ees.
  Muutus tähendab tundmatut, tähendab seda, et me ei saa kontrollida ning seega on muutus “ohtlik”.
  Ego ütleb – oleme siin, oleme oma mugavustsoonis ja ärme midagi muuda. Mis siis, et ma pole rahul ega õnnelik, aga me saame ju ikka kuidagi hakkama, elu on tavaline ja keskmine/normaalne. Teistel veel hullem.   
   
• Inimestel on tihti ka hirm edu ees.
  See tähendab seda, et ma võtan oma tegeliku potentsiaali kasutusse, paistan välja, erinen, saavutan ja elan tõeliselt elamisväärset elu.
  Ja sellega seoses võin saada kriitikat, hinnanguid, arvustamist. Võidakse arvata, et ma olen isekas ja egoistlik.
  Hirm, et mind tõugatakse karjast/hõimust välja. Ma pean elama kollektiivis heaks kiidetud väärtuste järgi (pere, kool, meedia jne) muidu mind hüljatakse ja ma suren.   
   
• Üleoleku tunne. 
  Üleoleku tunne väljendub sellistes passiiv-agressiivsetes lausungites:
  • „Mul pole seda küll vaja”. 
  • „Mul on sellega kõik hästi, teised peaksid sellega tegelema“. 
  • „Mul on tähtsamaid asju teha. Teised peavad austama, hindama ja väärtustama!“. 
  •  „Olen lugenud, loengutel käinud, ennast koolitanud.” 
     
    

    See peaks tulema väljastpoolt, kuna mul endal seda pole, siis ma nõuan seda väljastpoolt ja jõuliselt (agressor – päästja – ohver). 
     

• Alaväärsustunne, see on massiivne.
  Meil kõigil on oma lapsepõlvest või ka kooliajast kogemusi, kus tundsime ennast alaväärsena, mõttetu ja tühisena ning kuna see tunne on nii halvav ning raske, siis teeme me kõik, et seda tunnet mitte kogeda. Püüame seda katta ja matta, kuid kehas on see siiski jätkuvalt kinnijäänud ja läbitöötamata energia.
  Inimesed on välja töötanud loendamatu hulga strateegiaid, et mitte kogeda alaväärsustunnet. Põgeneda selle tunde eest. Mõned levinumad põgenemised on erinevad sõltuvused – kaassõltuvus, suhtesõltuvus, söömine, alkohol ja muud põgenemisstrateegiad. Siis veel pidev sekeldamine, tegutsemine. Perfektsionism, tähelepanu ja tunnustuse eest enda väärtuste maha müümine jne.

Võti siinkohal on nii üleoleku kui ka alaväärsustunde vabastamine!

• Mis siis kui muutus pole ohtlik ega traagiline vaid maagiline?
• Mis siis kui eneseväärtustamine pole omadus ega iseloomujoon, mis on kellelegi sünniga kaasa antud?
• Mis siis kui see on oskus, mida keegi pole meile õpetanud?