„Ma ei suuda seda öelda! Ma lihtsalt EI SAA seda öelda!“
Ja ta surus oma huuled kokku ning tõmbus üleni pingesse.

Seda kuulsin ja nägin ma just hiljuti ühes oma klienditöös. Ma olen sellist reaktsiooni ka ennegi tajunud, aga seekord ütles inimene selle hästi selgelt välja. 
Tegime tema soovil emotsioonide vabastamist ühe kindla situatsiooni ja tundega ning selles töös on oluline, et inimene väljendaks ise enese vastu võtmist. Laused, mida ma tavaliselt palun oma kliendil öelda on „MA ARMASTAN JA VÄÄRTUSTAN ENNAST.“

Ja just nende lausungite osas tekkiski suur vastupanu.
Lisaks on seal selgelt näha ka see baasuskumus – „ma pole väärt“ / „ma pole väärtuslik“.

Sellest nö juuruskumusest kasvab omakorda välja terve hulk koode: 

• „Ma pole väärt õnnelikku elu“, 
• „ma pole väärt armastavaid suhteid“, 
• „ma pole väärt, et tunda kergust ja rõõmu“, 
• „ma pole väärt küllust oma elus“ jne, jne.

Tegelikult on see lihtsalt lugu, mille me oleme enda omaks teinud. Lugu, mille me oleme alla laadinud kollektiivsest alateadvusest ja mida oleme kuulnud vanematelt, kasvatajatelt, koolist, meediast jne, jne. Kuid selle juures me usume, et see lugu on tõde.

Aga see EI OLE TÕDE!

Kuid omades endas seda lugu ja neid juuruskumusi, võime me neile peale laduda kõike positiivset: lauseid, sisendusi, mõtteid, teha teraapiat, praktikaid ja muudki, kuid kui me seda aluskoodi ära ei muuda, siis pole ühelgi sellel tegevusel suurt mõtet.
Niimoodi me ei loo muutusi!

Tihti seostatakse eneseväärtustamine erinevate tingimustega ja selle nö ära teenimisega. Siin on massiliselt mängus erinevaid „siis, kui…” mõtteid.
Ma saan ennast armastada ja väärtustada siis, kui:

• „… ma pingutan rohkem“, 
• „… ma oleksin noorem või vanem“ 
• „… ma oleksin saledam või pikem“, 
• „… teised ütleksid“, 
• „… ma oleksin rikkam“, 
• „… mul oleks mees, maja , auto….“

Sest enne ma lihtsalt PEAN selle ära teenima….
Pean ära teenima selle, et ennast väärtustada ja et tunda ennast väärtuslikuna.

Ja selle kõige juures me surume iseenda soovid, vajadused, arvamused sügavale maha. Seda kõike ainult selleks, et teenida heakskiitu, vastuvõtmist ja tunnustamist väljastpoolt. Niimoodi aga me loome endale probleeme tervisega, tööalaselt, rahaga ja takerdume kaassõltuvuslikesse suhetesse.

Maailm võib teha meile kingitusi, pakkuda rõõmu, kergust ja rahulolu pakkuvaid kogemusi, elamusi ja inimesi, suhteid, küllust ja inspireerivaid avardumisi ning mida kõike veel ilusat. Aga kui oma sisimas ma olen kindel, et ma pole seda väärt, siis ma ei näe seda ega võta seda vastu – sest ma pole ju seda väärt.

Mis oleks kui muudaks selle ära? 

• Mis oleks, kui muudaks seda lugu, muudaks seda uskumust?
• Mis siis, kui vaatamata sellele, et on raske uskuda, et midagi enamat on võimalik, sa ikkagi kaalud võimalust, et muutus on võimalik?!
• Mis siis, kui eneseväärtustamine on võime ja oskus, mida me saame endas aktiveerida?
• Mis siis, kui eneseväärtustamine on võime, mis on sinus olemas, aga sa lihtsalt ei kasuta seda?
• Ja milline oleks su elu, kui sa väärtustaksid ennast kõrgelt?
  Mitte kellegi arvelt ega kellegi teise nimel, vaid puhtalt, ilma igasuguste lugude ja tingimusteta?