Üks minu jaoks kõige paeluvam ja põnevam teema on EMOTSIOONID.

Osalt seetõttu, et olen ise minevikus empaadina kogenud suuri väljakutseid tunnetega toimetulekul. Olen teiste tundeid enda omaks teinud, püüdnud ennast kaitsta emotsionaalsete pingete eest (vahel täiesti destruktiivsete meetoditega) ning ka püüdnud tundeid alla suruda. Ilmselgelt miski neist nö strateegiatest ei tööta meie kasuks. 

Praeguseks olen jõudnud hoopis teise teadlikkusse – võtan emotsioone vastu ja tervitan neid kui sõpru, kes on tulnud mulle midagi mu enda kohta näitama või annavad märku, et tahavad väljendatud saada.

Teisalt on emotsioonid minu jaoks paeluv teema seetõttu, et olen oma töös koolitaja ja nõustajana näinud palju inimesi, kes kannatavad, eitavad ja suruvad oma emotsioone alla. Sellega nad mürgitavad ennast sisemiselt, lihtsalt seetõttu, et neil puudub nö emotsionaalne kirjaoskus. 

Mis on emotsioonid? 

Emotsioonid – see on tohutult nüansirikas ja keerukas teema.

Inimestena oleme me unikaalsed ja kordumatud, seetõttu ka meie mustrid, koodid, uskumustesüsteemid, kogemused ja tajud on erinevad.

Emotsioonid on inimese elu loomulik osa, kuid samas on emotsioonide kohta väga palju vaatenurki, mis pole üldse loomulikud ega ammugi enam tõde.
Näiteks see, et on olemas lubatud ja lubamatud tunded, õiged ja valed tunded, positiivsed ja negatiivsed tunded. 

Tõde on see, et tunded on lihtsalt teatud sagedusega energia, mida me tajume aktiivsusena oma kehas.

Kuidas me teame, et mingi tunne on aktiivne?

Tunneb me KEHA, kehas tekib välise impulsi tõttu teatud sagedusega energeetiline laeng, kus mingis keha osas tekib tajutav sisemine aktiivsus.

Teadmaks, et mingi tunne on aktiivne, on mõned lihtsamini märgatavad liikumised keha tasandil, näiteks hingamise kiirenemine või hoopis hingamise katkemine hetkeks, südamelöögi sageduse muutus, higistamine, punastamine jms.
Ja on ka liikumisi, mida tuleb tähelepanelikumalt ja täpsemalt tunnetada: surinaid, kokkutõmbumisi, vibratsiooni, särinat, pinget, surumist, raskust.

Emotsioonid mõjutavad meie keha otseses mõttes ja kehasse kinni jäänud emotsioonid, mis on alla surutud ja lukku pandud, otsivad tungivalt väljapääsu. Nad on sisuliselt indikaatorid või nagu tulukesed su auto armatuurlaual. 
Ja kui su auto armatuurlaual põleb punane tuli, siis ilmselgelt sa tegeled sellega! Sa ei võta musta markerit ega sodi seda tulukest üle, mõeldes, et kui ma seda ei näe, siis midagi halba ei saa mu autoga ka juhtuda.

Kui me aga põgeneme oma tunnete eest, meil on hirm tunda mingeid tundeid või oleme „valeks tehtud“ oma tundlikkuse pärast, siis pole neil emotsioonidel energiavälja blokeeringu näitamiseks tihti muud võimalust, kui kutsuda esile mingi korduv probleem või hoopis füüsilise keha haigussümptom.

Oskus tundeid tuvastada ja märgata ning ka tervel moel väljendada, on oluline enesejuhtimise oskus ning ka emotsionaalse intelligentsuse märk.

Emotsioonidega tegelemisel on peamine valem:
MÄRKA -> IDENTIFITSEERI -> REGULEERI / VABASTA

Märkamisest saab protsess alguse, kuid üha kiirenevas maailmas jääb meil märkamiseks järjest vähem aega. Me viibime suurema osa ajast oma peas, tegeledes mõtlemise, info töötlemise, minevikus ja tulevikus olemisega. 

Märkamise jaoks on vaja tulla kohale, kohale oma kehasse. Me ei saa oma tundeid mõelda!