On huvitav, et mõned sõnad nagu kuluksid ära enne, kui nende tegelik sisu inimeste sisse jõuab.
„Kohalolu“ on vist üks selliseid sõnu.

Ta kõlab korraga nagu midagi väga lihtsat ja samal ajal midagi sellist, mille ümber on ehitatud terve uus tööstus. Inimene avab telefoni ja kõik räägivad kohalolust. Kohaloleku praktikad. Kohaloleku õpetajad. Kohaloleku tsitaadid. Vahel tundub, et maailm on kohalolu nii täis, et päris asi ise ei mahu enam sinna ära.

Ja siis võibki tekkida sees väike tõrge. 
Mitte tingimata selle sõna vastu. Vaid selle müra ja sekeldamise vastu, mis selle ümber on.

Eesti inimene on kummaline olend.
Ta võib istuda tund aega järve ääres ja vaadata vett, ilma et nimetaks seda meditatsiooniks. Ta võib metsas kõndides jõuda iseendale palju lähemale kui mõnes uhkes enesearengu programmis. Aga niipea kui sellele pannakse silt külge „teadvelolek”, „praktika”, „kohalolu”  tekib surve, et nüüd peab jälle midagi õigesti või teistmoodi tegema.

Ja eestlane ei armasta eriti seda tunnet. Seda PEAB tunnet !

Sest võib-olla on ta juba väsinud pidevast enda parandamisest. Sellest, et kogu aeg peaks justkui veel teadlikum, tervem, rahulikum ja paremini kohal olema. Vahel tahaks lihtsalt olla inimene. Lihtsalt hingata, ilma et sellest peaks saama järjekordne praktika või projekt.

Aga kohalolu ise on tegelikult hästi vaikne asi.
Ta ei karju ega suru ennast peale.

Ta võib tulla ja olla täiesti vaikselt ja märkamatult.

Näiteks siis, kui inimene jääb vaatama pilvede liikumist. Või kuulab vihma sabistamist vastu akent. Või kui ta sõidab mööda sügisest maanteed ja korraks ei mõtle mitte midagi. Mitte sellepärast, et ta „praktiseerib kohalolu”, vaid sellepärast, et hing jõudis kehale järele.

Vahel tundub mulle, et suur osa tänapäeva inimesi ei ole mitte väsinud tööst, vaid iseenda eest põgenemisest. Kogu aeg peab midagi vaatama, kuulama, lugema, õppima, praktiseerima ja reageerima. Vaikus on muutunud peaaegu haruldaseks nähtuseks.

Ja ometi võib just vaikus olla see koht, kus inimene esimest korda üle pika aja ennast kuuleb.

See ei ole alati mugav.
Jah, vahel tuleb pinnale väsimus.
Jah, vahel pisarad ja kurbus.
Vahel küsimused, mida on kaua edasi lükatud.

Sellepärast võibki kohalolu vahel hirmutada. Sest kohalolu ei tähenda ainult rahu. Ta tähendab ka kohtumist iseendaga.

Aga võib-olla ei peagi seda kõike nii suureks ja eepiliseks tegema.

Võib-olla piisab sellest, kui inimene korraks päriselt märkab, kuidas õhtu lõhnab. Kuidas tee aurab kruusis. Kuidas tuul liigub puude latvades. Kuidas tema enda elu parajasti kehas tundub.

Ja võib-olla ongi kohalolu lõpuks lihtsalt see hetk, kus inimene ei ole enam endast väljas.

Kui see tekst kõnetas sind — kirjuta mulle. Mõnikord piisabki sellest, et kellelegi öelda: „Ma tahan proovida kohale jõuda.”

Reet Hindus
koolitaja, nõustaja ja muutuste treener
Muutuste Ateljee