Vahel tundub, et tänapäeva inimese sees käib lakkamatu laat, pidev lärm ja sumin, keegi hüüab kogu aeg midagi, kõik räägivad üheaegselt. Telefon piiksub, mõtted kihutavad, maailm ootab reageerimist ja tegelemist.

Ja selle kõige keskel istub üks üsna väsinud inimene, kes enam hästi ei mäleta, milline on tema enda hääl.

Vanasti õpetas elu inimest teistmoodi. Mõni asi tuli vaikusest. Mõni metsast. Mõni lihtsalt sellest, et õhtud olid pikad ja polnud võimalik ennast kogu aeg müraga täita. Inimene pidi aeg-ajalt paratamatult iseendaga kokku saama.

Täna on see muutunud haruldaseks.

Me oskame juhtida projekte, ettevõtteid, autosid ja arvuteid, aga sageli ei oska enam hästi juhtida iseennast. Või õigem oleks vist öelda, et me ei oska enam hästi ennast kuulata.

Sest enesejuhtimine ei ole tegelikult ainult aja planeerimine või eesmärkide saavutamine. Need on pigem välised kihid. Sügavamal tasandil algab enesejuhtimine märkamisest, selle märkamisest, mis temas üleüldse toimub.

Kas ta on kohal või lihtsalt reageerib?
Kas ta hingab või ainult kiirustab?

Kas ta on lõõgastunud või pinges?
Kas ta elab oma elu või jookseb päevade järel ning on krooniliselt hilinemas?

Mulle tundub, et väga paljud inimesed on õppinud olema tugevad, aga mitte kohal. Õppinud hakkama saama, aga mitte märkama, kuidas neil päriselt läheb.

Mind ennast ei õpetatud samuti ei kodus ega koolis ennast juhtima. Keegi ei rääkinud sellest, kuidas kuulata oma keha enne, kui see pingest karjuma hakkab ning stress tervisele mõju avaldama hakkab. Kuidas märgata mõtteid ning emotsioone, mis inimest tegelikult juhivad. Kuidas tulla tagasi iseenda juurde enne, kui elu paneb inimese vägisi peatuma.

Mina õppisin seda alles pärast läbipõlemist.

Ja huvitav on see, et läbipõlemine ei tule tavaliselt mürtsuga. Ta tuleb tasa. Nagu sügisene udu, mis hiilib üle põllu nii vaikselt, et inimene ei märkagi, millal nähtavus kadus.

Alguses surub inimene ennast lihtsalt natuke rohkem tagant. Siis harjub väsimusega. Harjub mitte tundma ja tahkestub. Harjub elama endast veidi eemal, eesti keeles on hea väljend – „ endast väljas”. Kuni ühel hetkel ei jaksa keha ega meel seda mängu enam mängida.

Mulle on saanud selgeks, et inimene ei vaja alati rohkem distsipliini. Väga sageli vajab ta hoopis rohkem kontakti iseendaga.

Enesejuhtimine ei tähenda minu jaoks ranget kontrolli. See ei ole pidev enda parandamine või tubli olemine. Pigem on see oskus märgata, millal inimene on iseendast ära/välja läinud.

Sest tänapäeva maailm kisub inimese tähelepanu laiali nagu sügistuul kuivanud lehti. Ja kui inimene oma tähelepanu ei juhi, hakkavad teda juhtima kõik teised asjad:

• hirmud,
• harjumused,
• reaktsioonid,
• algoritmid,
• teiste ootused,
• vana valu,
• pidev müra.

Vahel tundub mulle, et inimese suurim vabadus ei ole teha kõike, mida tahab. Vabadus on hoopis oskus märgata, mis teda päriselt juhib. Ja vabadus valida teadlikult teisiti !

Ja võib-olla algab enesejuhtimine väga väikestest asjadest. Sellest, et inimene märkab hommikul oma esimest mõtet. Sellest, et ta tunneb korraks tuult näol. Sellest, et ta saab aru, kui väsinud ta tegelikult on.

Mitte selleks, et ennast jälle parandama hakata.
Vaid selleks, et lõpuks iseendaga uuesti kokku saada.

Sest inimene, kes oskab ennast kuulata ja juhtida, ei pea võib-olla enam kogu aeg ennast sundima. Kergus muutub elustiiliks !

Ja võib-olla just seal algabki midagi, mida võiks nimetada sisemiseks vabaduseks.

Kui tunned, et oled pikemat aega iseendast eemal olnud ja tahaksid seda muuta → kirjuta mulle. Teeme lühikese tutvumiskõne ja vaatame koos, kust alustada. 

Reet Hindus
koolitaja, nõustaja ja muutuste treener
Muutuste Ateljee